„Ema“ – hulljulge film hulljulgest naisest

FILMILEHT

Kommenteeri
Kristjan Kuusiku

Kaasaegse Tšiili kino tipplavastaja Pablo Larraíni nimi võiks eestlastele tuttav olla. Larraíni eelmine, seni ainus inglise keeles valminud täispikk mängufilm „Jackie“ (2016) oli vahest liiga ekstsentriline, et peavoolukinos läbi lüüa, kuid teenis muude tähelepanekute seas ka kolm Oscari nominatsiooni. „Ema“ jagab üllatavalt palju DNA-d tolle portreefilmiga Ameerika esileedist Jacqueline Kennedyst tema leinapäevil. Mõlema filmi pealkiri viitab, et nende epitsentris on naised, kelle ümber ülejäänud film keerleb. Mõlema filmi keskmes olevaid naisi iseloomustab leinaaeg. Mõlema filmi puhul laseb režissöör linateoses esil oleval jõulisel figuuril oma materjalikäsitlust ning stiili juhtida. „Jackie“ on monumentaalne, väärikas, väljapeetud, nõtke, kuid mõtlik ka peategelanna haavatavamail hetkil. „Ema“ on segaduses, mässumeelne, isepäine, hulljulge nagu filmi kammitsematu noor nimitegelanegi.

„Ema“ tähendusrikas avakaader on viimase aja mällusööbivamaid. Näiliselt rahulikku ööd Tšiili sadamalinna Valparaíso vaiksel tänaval ilmestab teeviit eesootavasse kaosesse. Leekidesse süüdatud kärssav valgusfoor tänava kohal justkui hoiataks rahulikult istet võtnud vaatajaskonda, et teada-tuntud reeglid, millega harjunud ollakse, enam ei kehti. Kes ei ole valmis anduma leegiheitjat käes hoidva Ema reeglitele, või nende puudumisele, lahkugu saalist. See saab õige pea selgeks ka sellest, kuivõrd omapärasel moel Larraín meile filmi antikangelannat tutvustab. Eirates konventsionaalset narratiivi, vihjab lavastaja tema saatusele kohati segadust tekitavate fragmentide kaudu. Kahekümnendates eluaastates Ema on tantsijanna oma koreograafist elukaaslase Gastóni (Gael García Bernal) kaasaegse tantsu trupis, kuigi ta hing kuulub tänavaile, kus ainus taktikepp, mis reggaeton’i dikteerib, on ta keha. Kaadrid tantsu kütkeis vabadusse püüdlevaist kehadest vahelduvad episoodidega, milles paljastub Ema ning Gastóni suhte toksilisus – Gastón on impotentne, mis põhjusel otsustas paar perelisa noore Polo näol adopteerida, kuid eelteismelise Polo häiriv käitumine (vihjatakse sellele, kuidas Polo, vahest kasuema püromaanlikke kalduvusi järgides, põhjustas oma kasutädi sattumise haiglasse raskete põletushaavadega) on viinud paari otsuseni lapsendatud laps tagasi adopteerimiskeskusesse viia. Ema ja Gastón kumbki ei tule otsuse tunnistamise ning endal lasuva süükoormaga toime, elades end välja teisel lasuvat süüd otsides ning mürgiseid märkuseid pritsides („Sa oled inimkondoom,“ ei hoia Ema keelt vaos, vihjates mehe võimetusele järelkasvu sigitada). Ehkki filmis esineb märkimisväärselt värvikaid kõrvaltegelasi, ei teki hetkekski kahtlust, et plaatinavalgeks võõbatud juustega isepäine ning ettearvamatu Ema on filmi põksuv süda, kuivõrd konfliktseid tundeid ta ka vaatajais ei tekitaks. Filmi edenedes saab pea ilmsiks, et Emal on kindel siht pojaga taasühineda, kuid tema moraalselt küsitavad käigud ja võtted eesmärgi saavutamiseks sunnivad vaatajat pidevalt tema otsuseid ning valikuid lahti mõtestama – ei Guillermo Calderóni ja Alejandro Moreno stsenaarium ega Larraíni režii paku selgeid vastuseid ning Ema näibki end oma tunnete rägastikust hulljulgelt enesekindlal moel välja improviseerivat, nähes küll kauget sihti silme ees, kuid mitte teades kõiki sihini jõudmiseks vajaminevaid samme.

See improvisatsioonilisus ning mässumeelsus peategelannas aitab hästi mõista ka režissööri valikuid loo jutustamisel. Larraín on loobunud „Jackie“ teemantkõvast formalismist vabavormi kasuks, nii narratiivses kui visuaalses plaanis. Nii annab Ema emotsioone ning meeleseisundit edasi nurgeline, justkui kubistlik lähenemine narratiivile, pakkudes vaatajale killu siit, siis sealt, lükkides stseene kokku, kuni kujuneb Ema peas ja südames toimuvast pilt kui Dora Maari portree. Tehniliselt on film lummav. Operaator Sergio Armstrongi kaameratöö ei puhu elu sisse mitte üksnes tegelastele, vaid ka sadamalinnale, kus tegevus toimub – kinosaalis istudes võib peaaegu et tunda sealsete õhtute sumedat õhku. Jälgides Ema ja tema tantsutrupi sõbrannade/vandeseltslaste vaba tantsu ning mässumeelsust, püüdleb Armstrong kohati samasuguse kammitsematuse suunas, lastes kaameral vabalt nende rütmiga kaasa liuelda. Tšiili ehk tuntuima kaasaegse eksperimentaalsema elektroonilise muusika produtsendi ning artisti Nicolas Jaari soojad helid saadavad filmi vastavalt vajadusele kas ambientlikel või tantsulisematel radadel.

Sellest filmist ei saaks aga nii pajatada, kui ei oleks Ema rollis kartmatut ning rabavat Mariana Di Girolamot. Tema sooritus laeb iga stseeni elektrilise energiaga, ta on liim, mis hoiab filmi koos. Tal õnnestub luua portree inimesest, kelle teod ning käitumine võivad olla moraalselt küsitavad, kuid kes magnetina tõmbab enda poole pahelist poolehoidu. See joon iseloomustab ka filmi, mistõttu pean subjektiivselt nentima, et nii, nagu filmi vaadates oli mul vahel keeruline mõista, kuidas suhestun antikangelannaga, oli mul ka keeruline aru saada, kas, või õigemini kuivõrd, mulle linateos siis meeldib. Leidsin filmis episoode, mis ühel või teisel viisil tekitasid küsitavusi – kohati pikaks venitatud tantsu- ning seksistseenidel polnuks ju viga, kui need näinuksid täitvat kõrgemat eesmärki, kuid nende tähtsus tegelaste emotsionaalse seisundi edasiandmisel, seda enam loo edasikandmisel, kulus võrdeliselt nende kestusega, mistõttu ühel hetkel ei pakkunud need enamat kui pretensioonikat mässumeelsust. Ometi suudab film, olles ettearvamatu nagu selle nimitegelanegi, kõige rohkem üllatada just lõpus. Nii Ema kui Larraín tõmbavad otsad kokku ning jõuavad mitte ilmtingimata loogilise, kuid ootamatult rahuldust pakkuva kulminatsioonini, mis tõestab, et nii Ema kui „Ema“ on kui magnetid, hoolimata kaosest, mida nad võivad korraldada.

„Ema“ on hulljulge film, mis nagu hulljulge naine selle südames, tantsib vaid oma rütmi järgi, olles ühtaegu hüpnootiliselt lummav ning frustreerivalt väljaspool käeulatust. Režissöör Larraín on tahunud linateose, mis on sedavõrd oma peategelase nägu, et vaataja suhtumine filmis toimuvasse, filmi endasse hingitseb sellel, milline on tema suhtumine nimitegelasse, ning ei stsenaarium ega Larraíni režii muuda Emat kohe sümpaatseks tegelaseks. Õnneks on nimirollis hiilgav Mariana Di Girolamo magnetilise külgetõmbejõuga, mängides peenelt ja usutavalt välja kompleksse karakteri segase tundeilma ning vastuoksliku mässumeelsuse. Mida lähemale jõuab filmi lõpplahendus, seda enam tundub õigustatud väita sama ka Larraíni režii kohta – mitte kõik selle filmi puhul ei pruugi meeldida, kuid raske on mitte olla võlutud.

Lisa kommentaar

Email again: