Identiteedikriisis „Greta“

FILMILEHT

Kommenteeri
Kristjan Kuusiku

Psühholoogilise trilleri „Greta“ (2018) tegemisel on iirlane Neil Jordan astunud lavastajana žanri maestro Brian De Palma („Riietatud tapma“, „Patune kirg“) mänguväljakule, kuid tema ja Ray Wrighti kahasse kirjutatud käsikiri, mis muudab poole pealt suunda, on peamine põhjus, miks linateos ei toimi mõjusa psühholoogilise portree või kommentaarina ühiskonna suunal ega ole läbinisti nauditav ka kitšina.

Hiljuti New Yorki kolinud Frances (Chloë Grace Moretz) leiab metroost käekoti ning otsustab pahaaimamatult tagastada see omanikule, kelleks osutub üksildane vanem naisterahvas Greta (Isabelle Huppert). Frances on kaotanud ema, Greta abikaasa. Ühine kaotusvalu on alguseks sõprusele, kuid Frances avastab peagi, et Greta varjab leinamaski taga midagi palju hirmsamat. Algav kassi-hiire mäng muudab tütarlapse elu üleöö luupainajaks, millest pääsemine näib võimatu.

Jordan saduldab „Greta“ tegelased filmi alguses temaatiliste valude ja hirmudega, nagu lein (Francese esialgne kiindumus Gretasse on tingitud ema kaotusest) ning suurlinlik võõrandumine („Igaüks vajab sõpra,“ kordab eakas Greta Francesele), kuid loo arenedes jäävad need teemad õhku rippuma. Greta tegeliku pale paljastudes toimub järsk kannapööre ja järgnev pildi- ning helikeeles korduvalt De Palmale viitav triller on tehnilise lahenduse poolest tõhus, tõstab ettenähtud hetkedel vererõhku, kuid kaotab sisulise fookuse ning mõttelise terviklikkuse.

Filmi sotsiaalne kommentaar ametivõimude abituse kohta jääb samuti poolikuks, kuna kriitilisel hetkel, mil politsei peaks ja saaks lõpuks jõuliselt olukorrale reageerida, pöördutakse selle asemel põhjendamatult amatöörliku eradetektiivi (Stephen Rea) poole. Mida õõvastavamaks muutub loo kulg, seda küsitavamaks muutuvad tegelaste käigud – neist saavad narratiivi ohvrid. „Greta“ tahab ennekõike meelt lahutada, kuid täielik senistest teemaarendustest loobumine filmi teises pooles ei lase seda nautida ka kitšina, kuna ootused on häälestatud muule.

„Greta“ on kohati nauditav meelelahutus, kuid näitab otsustusvõimetust küsimuses, mis ta tahab olla. Filmile kuluvast pooleteisest tunnist kahju ei hakka, kuid jääb soov millegi sisukama järele. Seemned selleks pandi filmi alguses mulda.

Lisa kommentaar

Email again: