„Kontora“ ehk mis on ühist ühel teismelisel tüdrukul, sõjaaegsel päevikul ja tagurpidi kõndival kodutul?

FILMILEHT

Kommenteeri

Kati Vuks

Jaapani film „Kontora“ ehk eesti keeles „Vastupidi“ ei ole tähelepanuväärne üksnes seetõttu, et ta tänavusel Pimedate Ööde filmifestivalil kõige magusama auhinna, grand prix’ noppis. Mitte ka seepärast, et tegemist oli filmimaailma esilinastusega. Ägedaks teeb selle hoopis asjaolu, et „Kontora“ imeilusa mustvalge pildi on loonud Eesti filmitegija, meie enda BFMi kasvandik Maxim Golomidov ning ka filmi stsenarist-režissöör-produtsent Anshul Chauhan ei ole üldsegi mitte Jaapani päritolu, vaid hoopis teises suures filmiriigis Indias sündinud ja kasvanud filmitegija. Tegemist on meeste teise koostööprojektiga, mis järgneb mängufilmile „Bad Poetry Tokyo“ (2018).

Kuigi „Kontora“ tegevus toimub tänapäeval, on filmis tunda tugevat minevikuhõngu, samal ajal ka mingit maagilisust, mis ületab reaalsuse piire. See, mida näeme ekraanil, on teekond, mida peab kogema isiklikult ja kindlasti suurelt ekraanilt, sest Golomidovi eepilised mustvalged kaadrid, mis on tihti täis lõppematuid teid, metsa, riisipõlde ja avarusi, vajavad nautimiseks palju ruumi ja ekraanikaugust. Meenub mõni aasta tagasi ka Eesti kinodes linastunud ning võõrkeelsele Oscarile kandideerinud Ciro Guerra nõiduslik „Mao embus“ (2015), mis on küll geograafiliselt kauge ning narratiivilt ja sisult hoopis teistsugune lugu, ometi on neis midagi sarnast mustvalge pildikeele tohutult mõjuvas kasutamises looduse ja inimese suhete kujutamisel ning erilise atmosfääri loomisel. Teine põhjus, miks kinokogemus on selle filmi puhul väga oluline, on selle võrratu helitaust, mille eest Yuma Koda PÖFFil samuti ja õigustatult tunnustuse pälvis. Filmi muusika kõigub unistavast, unenäolisest ja nostalgiahõngulisest kuni mõistatuslikult peibutava, rahutu ning pinget tekitavani.

Film räägib teismelisest tütarlapsest Sorast (Wan Marui), kes elab koos isa (Taichi Yamada) ja vanaisaga väikses Jaapani külakeses. Ühel päeval vanaisa aga sureb, jättes maha salapärase kasti, millest Sora leiab lenduriprillid ning vanaisa II maailmasõja ajal kirjutatud päeviku. Tüdruk otsustab isa eest oma leidu varjata ning hakkab seda lugedes õhinal jälgi ajama päevikus mainitud ja vanaisa poolt sõja lõppedes maha maetud „metallist käe“ leidmiseks. Samal ajal saabub külla kummaline tagurpidi kõndiv noormees, kelle Sora isa purjus peaga auto alla ajab ning kellega käitumisest on isal ja tütrel erinevad arusaamad. Üks on kindel: miski pole enam endine. Lahtirulluv sündmustejada viib tegelased ja vaataja otsima vastuseid küsimustele, mis ühendavad nii Jaapani kui ka ühe perekonna minevikku ja olevikku.

Sora isa mängiv Taichi Yamada oli tegev juba Chauhani debüütfilmis. „Kontoras“ näeme tema muutumist endassetõmbunud, egoistlikust ja kibestunud mehest hoolivama isani. Yamada tegelaskuju ajab esialgu närvi oma põikpäisuse ja ükskõiksusega, hiljem elame talle kaasa tema katsetel tütrega uuesti kontakti leida. Wan Marui on Sora rollis sädelev ja võib julgelt eeldada, et teda saab suurtel ekraanidel juba peatselt taas näha. Trotsi täis teismeline, kes oma tegude ja Tokyosse kolimise unistuse varjus tegelikult otsib lähedust isaga, mõjub ekraanil tema esituses orgaaniliselt ja huvitavalt.

Kõige intrigeerivam tegelane kogu loos ongi tagurpidi kõndiv noormees (Hidemasa Mase). Nii vaatajale kui teistele tegelastele jääb lõpuni saladuseks, kust ta tuleb, miks ta tagurpidi käib ja kes ta siis õigupoolest on. Kas tegemist on vanaisa inkarnatsiooniga või lihtsalt vaimselt „metsa poole“ inimesega, kelle ilmumine langes juhuslikult kokku vanaisa teise ilma minekuga?

Nii vanaisa pärandatud päevik kui tagurpidikõndija tunduvat olevat vahendajad võõrandunud isa ja tütre üksteise taasleidmise loos. Järk-järgult sündivates minevikupaljastustes on mõlemal oluline roll. Tagurpidi kõndiv mees küll ei räägi, aga tundub mõistvat. Võib-olla pakuvad Sora ja selle perekond talle soojust ja kuuluvust, mille ta on mingil eluhetkel kaotanud ning mille juurde mees nüüd tagurpidi ringi uidates püüab tagasi jõuda? Võib-olla ongi ta kadunud vanaisa taaskehastus? Vaatajale jäetakse üsna vabad käed otsustamaks, milline lahendus õigem tundub.

On üsna huvitav, et operaatoritöö on selles filmis just mustvalge, kuna Maxim Golomidov sattus Jaapani filmitööstusesse tegelikult tänu huvile ja oskustele värvikorrektsiooni alal. Ise on ta öelnud intervjuus PÖFFile*, et „Kontora“ puhul oli talle ja režissöörile eriti oluline just see, et värvid oleksid eemaldatud, et need ei hakkaks segama ja kujutatule liigseid tähenduskihte lisama. Selles osas on tal õigus: „Kontora“ oleks värvilisena kindlasti samamoodi hingematvalt ilus olnud, kuid just värvide puudus toetab müstilisust, võimaldab terasemalt tegelaste emotsioonidele pühenduda ning jätab õhku vaataja enda kujutlusvõimele.

Filmis käsitletakse väga maiseid teemasid, nagu perekonnasuhted ja võõrandumine, majanduslikud raskused, väikelinna elu, sõda, kuid ei puudu ka teine, müstiline sfäär – seda sümboliseeribki eelkõige kummaline tagurpidikõndija. Kahe ja poole tunnise elamuse sisse mahub kohati ka natuke liiga venivaid kaadreid ja stseene, mille usutavasti oleks võinud täitsa rahus välja jätta, samas kostitatakse vaatajat üsna pööraste hetkedega, näiteks siis, kui Sora, isa ja tagurpidi kõndiv mees tantsivad ennastunustavalt tüdruku sünnipäevapeol. Need on ühtaegu nii kohatud kui ka ülihästi toimivad kaadrid. Samuti on suudetud hoida pinget kogu filmi ulatuses. Teost ei saa küll päris samasse ritta seada Jaapani vanameistrite Mizoguchi, Ozu või Kurosawa töödega, aga arvestades rahvusvahelist meeskonda, on suudetud luua siiski üks ääretult Jaapani-pärane film ning puudutada usutavalt ning inimlikult nii selle riigi ja inimeste minevikku kui ka olevikku.

*https://poff.ee/intervjuu-eesti-operaatori-max-golomidoviga-kelle-kaamerasilma-labi-on-jaadvustatud-kaks-poffi-filmi-millest-uks-otse-jaapanist/

Lisa kommentaar

Email again: