Mõeldes mälu subjektiivsusele Terrence Malicki „Varjatud elu“ valguses

FILMILEHT

Kommenteeri

Dora Lall

Igapäevaelus tundub meile tavaliselt, et elu on üsna struktureeritud ja terviklik, meil on oma rutiin, harjumused, emotsioonid, ringkond ja mälestused ning tundub, et me haldame seda üsna hästi. Kui aga korraks peatuda ja mõelda, mis see meie „mina“ ikkagi on? Mis on meie mälestused? Mis roll on meil nendes? Tundub, et meie mina on kuidagi fragmenteeritud. On huvitav avastada, et inimene, kes on olnud meiega meie mälestuses, võib sama kogemust teistmoodi näha ja mõista. Kolmas jällegi ei pruugi seda üldse mäletada või siis sellele mingit kaalu anda. Meie mälestus on meie kanda, mõni hetk jääb meiega igaveseks, kuid teise unustame niipea, kui selja pöörame. Mõni pilk, puudutus, valgus, vaade, sõna, fragment saab osaks meist. Mõni kogemus muutub korduva meenutuse, välise tagasiside, täienenud informatsiooni varal.

Terrence Malicku filmid koondavad intensiivsemaid katkeid meie elukogemusest. Tema varasem „triloogia“ filmidest „The Tree Of Life“, „Song To Song“ ja „To The Wonder“ on loodud praktiliselt ilma stsenaariumita, näitlejaid jälgides, tunnetades ja nendega koos luues, marineerudes samades tekstides, muusikas, aruteludes. Näitlejad elavad läbi oma tegelasi ja saavad nendega üheks. Tulemuseks on katkendlikud, aga parimas mõttes terviklikud lood, filmid, mis viivad meid rännakule tajumuste ja mõtete virvarri.

Pärast triloogiat tundis Malick, et sellist laadi filmitegemine on ennast tema jaoks ammendanud ja ta vajab midagi uut. Päris kannapööret ta ei teinud, jätkuvalt kasutas käsikaamerat ja „ujuvaid“ kaadreid, mis tekitavad vaatajas tunde, nagu see kõik oleks unenägu, või mälestus – katkendlik, jälgides detaile, žeste, puudutusi ja pilke. Vaatajana oleme selle loo sees, peaaegu tunneme neid puudutusi, inimestevahelist tõmmet, mõistmist, kannatusi, aga ka tuult Austria mägedes ja suvise muru lõhna, värske õuna krõmpsatust hamba all.

Triloogiaga võrreldes on „Varjatud elu“ stsenaarium (suhteliselt) lineaarne ja struktureeritud. Based on true events, mitte katked, mis võiksid olla ükskõik kelle elu. Aga siiski, film jälgib läbi uneleva kaamerasilma argisuse imet ja pühadust, jagatud armastust ja sügavat kannatust – aga kes jälgib, kas meie või keegi kolmas? Ja mis õigus on meil jälgida teise maailmasõja aegse noore perekonna traagilist saatust? Sellele viitab ka kaameratöö, mis tegelaste pead mõnel hetkel ära lõikab. Tekib tunne, nagu ei peaks vaatama, või siis et lugu ise räägib rohkem kui tegelane ja me näeme vaid osa loost, osa inimesest. Seda enam, et vaatajana tajume enda kohalolu. Selle parimaks näiteks on kaader, kus vangivalvurid peksavad peategelast, mees kukub pikali, aga jalahoobid ei peatu. Tegelikult me peaaegu ei näegi meest, jalahoobid on suunatud kaamerasse ja valvurid lohistavad meid kaasa. Mitte kuidagi ei saa pilku ära pöörata. Nagu tegelane „Varjatud elus“, kes päevast päeva kiriku maale üle värvib, ütleb (parafraseerin): „Inimesed vaatavad neid minu maale, vaatavad neid kannatusi ja mõtlevad, kuidas nemad oleksid teisiti teinud, nemad ei oleks ometi lasknud kannatada.“ Hiljem, kui peategelane on vangilaagris, on seesama mees see, kes tema põllult peete varastab ja naist külaelanikega mestis põlastab. Ja meie kinosaalis? Ilmselt vaatame ja mõtleme: „Ei, meie oleksime kaastundlikud, meie oleksime mõistnud ja andestanud.“

Aga kui palju me andestame oma igapäevaelus? Ja mis peamine – kui palju väiksemaid ja suuremaid kannatusi me põhjustame inimestele enda ümber? Mille pärast me ise kannatame? Meie elukogemus on läbi põimunud filmis kajastatud reaalsuse järelkajaga. Kuna meie mälestused, meie kogemus ja elu peegeldab meie kasvatust, meie vanemate kasvatust ja meie ajalugu, siis ei ole me vabad, meie otsused sõltuvad paljudest teguritest, mis on meie vabast tahtest väljaspool. Me koosneme fragmentidest, meie mälestused ja teadvus on kujunenud piltide, lugude, filmide ja kõige muu alusel, mida me kogeme. Isegi kui peame end indiviidideks, siis meis kõigis on midagi ühist, me istume pimedas saalis ja kannatame koos tegelastega ja mõistame neid isegi siis, kui nad räägivad võõras keeles (filmis on teadlikult osa teksti tõlkimata). Tasuks aga mõelda, kuidas seda kogemust kestma panna, kuidas põhjustada vähem kannatusi ja ise samuti vähem kannatada.

Lisa kommentaar

Email again: