„Psühhoosia“ – retk ühe mõistuse labürinti

FILMILEHT

Kommenteeri

Kristjan Kuusiku

„Psühhoosia“ ei loorita oma kavatsusi jõuliselt enesekindla ning stilistiliselt silmatorkavate lahendustega teostuse taha. Need mängivad stsenaristi ja lavastaja Marie Grahtø Sørenseni erakordse täispika mängufilmi debüüdi juures loo enesega võrdväärset rolli – tihti ongi just julged tehnilised võtted need, mis vaatajale lugu jutustavad, või õigemini, vaatajat loosse juhatavad, olles teeviitadeks sel süngel retkel läbi ühe häiritud mõistuse.

Jenny (Victoria Carmen Sonne) mõistus on kui labürint, anna talle võimalus ja ta lohistab sind läbi kõigi selle süngete koridoride. Nii kõlab doktor Kleini (eestlastele kindlasti mitmest Taani projektist, hiljuti veel sel aastal linastunud „Ärtuemandast“ tuttav Trine Dyrholm) hoiatus Viktoriale (Lisa Carlehed), kui too saabub psühhiaatriakliinikusse uhketes rõivastes, mis sobiksid eelmise sajandi alguse moeriieteks, à la „Piknik Rippuva Kalju juures“ (Peter Weir, 1975). Aja ebamäärasusega mängimine on vaid üks võtetest, mida Sørensen kasutab ühest küljest vaatajale pidevalt mõista andmaks, et kõik pole tegelikult nii, nagu paistab, teisest küljest loomaks oma idiosünkraatilist mikrokosmost, kus kehtivad teised, tundmatud reeglid. „Oled sa dramaatilisusse kalduv?“ küsib alati range hoiakuga Klein enesetapmise uurimisele pühendunud Viktorialt, veendes teda, et Jenny ravi õnnestumise korral saaks naine hakkama erakordse teoga, milles paljud varem on põrunud (Jenny olevat psühhiaatrilisse asutusse ravile sattunud juba seitsmendat korda).

Ehkki Viktorial puudub varasem praktika, paelub Jenny juhtum teda ning öiste randevuude ning vestluste raames üritab Viktoria õppida Jennyt nii hästi tundma kui võimalik. Kui Jenny küsib Viktorialt kord, kas too tõesti usub, et mõistab teda, vastab Viktoria lihtsalt, et tahab mõistma õppida. Mida rohkem nad koos aega veedavad, seda enam tuleb ilmsiks nende mõju teineteisele. Nad võivad küll erineda kui öö ja päev, olla erinevad energiad, milleks Jenny filmi sissejuhatavas monoloogis maailma jagab – ideaal ja iha –, kuid nende vahel on magnetiline tõmme. Viktoria meetod tema püüdlustes Jennyt mõistma õppida võtab üha ohtlikumad mõõtmed, kui ta lubab endal alluda Jenny mõtiskeludele suitsiidi teemal. Kuid kõik pole nii nagu paistab – viktoriaanlikes rõivastes naisterahvas trükib oma märkmeid vägagi kaasaegsesse rüperaali, tegelased justkui räägivad, kuid nende suud ei liigu, läbitungivad pilgud (eriti läbitungivad doktor Kleini puhul) sunnivad vaatajat pidevalt äsja ekraanil toimunut oma peas ümber mõtestama, otsima sellest omapärasest maailmast vihjeid, mis aitaksid otsad kinni siduda.

Sørenseni täispikka debüüti on õigustatult võrreldud Bergmani loominguga ning Catherine Pattinama Coleman ei üritagi oma kaameratöös „Persona“ (1966) mõjutusi varjata, lastes võtmestseenides tegelaste nägudel justkui ühte sulada erakordselt intensiivsetes ja rabavates suurplaanides. Kaameratöö on selles filmis vägagi paika pandud, misanstseen hoolikalt mõõdetud – kaadrisse jäävate joonte rangus ja plaanipärasus viitab väljapääsmatusele, rõhub lõksus olemise tundele. Montaaž on samuti kujundatud tekitama rahutuse, ebakindluse tunnet: monteerija Linda Man ei järgi valdkonna käibetõde, et parim montaaž on nähtamatu. Hoopis vastupidi, paljud tehniliselt meeldejäävad lõiked on järsud ja karjuvad, ahendades vaataja tähelepanu parasjagu olulisele, kuid väga spetsiifilisele osale toimuvast. Selliste tehniliste võtetega loob Sørensen omaette maailma, milles tema tegelased elavad. Heaks võrdluseks just oma mikrokosmose loomise kohta võiksid olla Peter Stricklandi samuti tehniliselt väljapeetud ja omapärase stilistilise rõhuasetusega filmid „Berbeeria helistuudio“ (2012) ja „Burgundia krahvinna“ (2014) – tunnetuslikult paneks need samasse patta. Aeg ja ruum, kuigi eelkõige aeg, toimivad Sørenseni maailmas justkui teisiti. Samasugune ajast väljas viibimise tunne iseloomustab filmi „Piknik Rippuva Kalju juures“ (1975) maailma, mis võis samuti lavastajal filmi ettevalmistamise ajal meeles mõlkuda.

„Psühhoosia“ hoiab vaataja põnevil loo keskmes oleva lynchiliku müsteeriumiga ning kuivõrd hästi see tal õnnestub, jäägu iga vaataja enda otsustada. Mainimist väärib küll, et see ei ole müsteerium müsteeriumi pärast, vaid tõhus loojutustamise vahend, mis koos eelmainitud tehniliste lahendustega mõjub terviklikult ning aitab režissööril teemat omapäraselt avada ja vaagida. Seetõttu ei tahaks panna filmile psühhoanalüütilise müsteeriumi silti – tõeline müsteerium peitub lavastaja jaoks enamas ja sellest enamast „Psühhoosia“ kõnelebki. Selles müsteeriumis laseb Sørensen vaatajail oma varbaid kasta alles siis, kui peategelane Viktoria on leidnud ekraanil lahtirulluvale olukorrale lahenduse ning selle ellu viinud.

Ekraanil toimuv on lavastaja soov jagada omaenda kogemusi vägagi isiklikel teemadel, mida võidaks pidada tabuks või mida on kerge valesti mõista. Sørensen on leidnud viisi, mis on ühtaegu kaasahaarav ja mõtlemapanev. „Psühhoosia“ suudab efektselt luua oma mikrokosmose, andmaks edasi tegelaste tundeid ja mõtteid. Tugevad näitlejatööd ja silmatorkavad operaatoritöö ning montaaž toetavad režissööri igati ülesandes, mille ta on endale seadnud – aidata vaatajail lahti mõtestada, mida tähendab psühhoos ja mida see endast kujutada võiks. See on lummav ja kaastundlik pilk vaimuhaiguste maailma.


Lisa kommentaar

Email again: