„See on tuul“ toob meieni kahe tüdruku võitluse saatanaga

FILMILEHT

Kommenteeri

Linda-Liis Laikoja

Katalaani režissööri Pere Vilà i Barceló film „See on tuul“ avab ukse kahe noore söömishäirega küüsis oleva tüdruku eludesse. Film räägib ilustamata moel noorte võitlusest oma sisemiste deemonitega ja selle mõjust ka ülejäänud perele.

Film on oma sisu autentsuse ja vormistuse poolest justkui dokumentaalfilm, milles jälgitakse kahe tüdruku elu. Tõsi, tegu pole otseselt dokumentaalfilmiga, kuid kindlasti on see silmi avav ja siiras. Tähelepanuväärne on, et stsenaariumi kirjutamisel osalesid ka noored ise.

Filmis üles astunud Laia Manzanares ja Katrin Vankova said hakkama võimsate rollidega. Manzanarese poolt kehastatud Alice’i roll on esitatud südamessemineva aususega. Ta suudab vaatajani tuua emotsioone, mis panevad mõistma, et keegi meist pole haavamatu. Vaatajana on füüsiliselt tunda seda valu, mida tema tegelaskuju tundis. Vankova poolt kehastatud Carla roll jäi küll Manzanarese oma varju, aga ka tema suutis rolli hästi välja mängida, portreteerides nüansirohkelt võitlust oma häirega. Filmi vaadates on tunda, et noored on kõvasti eeltööd teinud ja see, mida meie kinolinal näeme, oleks otsekui päris nende endi lugu.

Linateose puhul ongi suurimaks plussiks see, et sisust peegeldub kellegi reaalsus. Keegi on seda kõike läbi elanud ja teab täpselt, milline elu see on. Tänu sellele saame meie kui vaatajad osa kellegi argipäevast. Lisaks ka see, et midagi ei ole häbenetud ja kõik söömishäiretega kaasnevad õõvastused on välja toodud. Filmis on stseen, kus neiu peidab end tualettruumi, hakkab seal toitu õgima ja seejärel oksendaab. Külmavärinaid tekitab ka see, kui mõlemad tegelased vaatavad üksteist peeglist ja hakkavad nutma, sest nad ei ole oma kehadega rahul. Valgust ei heideta mitte ainult söömishäirete küüsis oleva inimese kannatustele vaid ka mõjule, mis avaldub kannataja perekonnale. Filmis oli stseen, kus tüdruk on oma haigushoole järele andnud ja teda tabab õgimishoog. Ema on sellest nii häiritud, et on valmis oma tütre kodust välja viskama, sest temaga ühes majas elamine on muutunud juba piinaks. See on ehe näide sellest, kuidas söömishäired ei lõhu ainult nende käes kannatavat inimest, vaid kogu perekonda.

Filmi ebaühtlast kaameratööd (Anna Mitjà, Joanot Cortès) võib esmapilgul pidada linatöö nõrgaks kohaks. Kuid ilmselt on see sooritus taotluslik, et film meenutaks dokumentaalfilmi, kuid siiski häiris mind vaatajana kaamera värisemine ja väheütlevad plaanid. Lisaks on mõned stseenid ka liiga pikad - ei suuda jälgida ühte ja sama tegevust väga kaua. Kaadris peaks toimuma mingigi tegevus, et vaatajana mõte uitama ei läheks. Taaskord on ilmselt eesmärk emotsiooni edasi andmine, aga ka emotsioon kadus seetõttu ära, sest fookus hajus.

Teoselt puudub ka terviklikkus, film algab juba natuke ebamääraselt ja justkui ilma sissejuhatusesta ning filmi jooksul ei teki mingisugust storyline´i. On erinevad stseenid, mis on kokku pandud, aga seos nende vahel puudub. Vaatajat kogu aeg põnevuses hoidvat sidusust ei ole. Ka karakterid olid samas seisus algusest kuni lõpuni, ei toimunud arengut.

Filmis on osalisteks kaks noort naist, aga neist rohkem keskenduti ühele, mis jäi ka kuidagi kripeldama, sest oleks väga tahtnud teada, mis sai ka teisest tüdrukust. Kas tal hakkas parem? Kas olukord perega sai lahenduse?

„See on tuul“ on avameelne film noortest, kes rabelevad oma isiklike saatanatega. Film käsitleb äärmiselt aktuaalset teemat, mis vajaks rohkem kajastamist. Vaevalt jättis see film kedagi külmaks ja kindlasti pani vaatajaid mõtlema, mis oleks siis, kui nemad peaksid sellise haigusega elama. „See on tuul“ on film, mida soovitaksin vaadata kõigil noortel ja ka lapsevanematel, see avab silmi ja toob nii mõnegi maa peale tagasi.

Lisa kommentaar

Email again: