MÕTTEVARAMU. Tapja reserveeris üheksa istekohta – kas ühe ka sulle?

FILMILEHT

Kommenteeri

Kristjan Kuusiku


Agatha Christie „Ja ei jäänud teda ka“ on Giuseppe Bennati lavastatud giallo „L’assassino ha riservato nove poltrone“/ „The Killer Reserved Nine Seats“ (1974) näol saanud järgija, mis paneks austatud sulesepa end tõenäoliselt hauas ümber pöörama. Heas krimiloos mängib loogika olulist rolli, selles filmis ei näita teravat mõtteosavust ega heade otsuste langetamise võimet tegelastest paraku keegi. Kes on kursis nende omanäoliste Itaalia 1970ndate ja 80ndate krimitrilleritega, mida giallo’deks kutsutakse, ning neid ka hindab, ei lase sel asjaolul filmi nautimist ehk segada. Giallo’t võibki ju julgelt pidada nišižanriks.

Filmis on kõike, mida giallo’lt oodata: seal on üle võlli vägivalda, palju paljast naiseihu, maski ning nahkkindaid kandev mõrtsukas, kohustuslik suurplaan läikivast terariistast, punaseid heeringaid seedehäireteni. Lugu isegi on väga tuttava selgrooga. Seltskond tuttavaid leiab end segastel asjaoludel vanasse lossi rajatud teatrist, mis on legendi järgi neetud. Lisaks on igaühel sealviibijaist motiiv teised kõrvaldada ning õige kiiresti hakkabki seltsiliste arv kahanema. Giallo tavade kohaselt hoiab filmi käsikiri vaatajat lõputiitriteni süüdlase isiku üle pead murdmas. Paraku on filmi narratiiv isegi giallo kohta naeruväärselt vett läbilaskev ning tegelaste käitumine ebaloogiline koguni õudusfilmide madalate standardite järgi. Kuidagi ei ole filmis põhjendatud ka naistegelaste eriti võigas ning alandav kohtlemine. Sageli suudavad giallo’d selle aspekti psühhoanalüütilisest vaatevinklist lahendada, kuid „The Killer Reserved Nine Seats“ isegi ei proovi.

Bennati lavastajatöö tugevus ilmneb kõige paremini pinge kruvimises õuduse eel ning mõned võikad roimad on lahendatud huvitavalt. Mario Chiari kunstnikutöö ja Giuseppe Aquari kaamera abistavad kõheda atmosfääri loomisel tähelepanuväärselt. Mainimist väärib ka Carlo Savina lopsakas helilooming, mis on pea samal pulgal Goblini poolt Dario Argento filmidele loodud materjaliga. Ometi on seda kõike nii varem kui hiljem tehtud silmatorkavamalt ja meeldejäävamalt. Bennati filmi nõrkus on, et see ei suuda millegagi üllatada. Ehkki omapärane on ka filmi tegevuspaik, mis lisab süžeele mõneti vürtsi – film seob endas seeläbi giallo ja gooti õuduse elemente, mis mõjub värskelt –, ei ole „The Killer Reserved Nine Seats“ ka selles küsimuses esimene. Mario Bava „Baron Blood“ (1972) jõudis kahe aastaga ette.

Filmis on mõned leidlikud mõrvad, kuid linateose auklik narratiiv ei suuda seletada, miks ikkagi vägivallaaktid naistegelaste vastu sedavõrd fetišeeritud on. Stiililt võib film pakkuda huvi giallo fännibaasile, kuid esimeseks tutvumiseks žanriga ei ole see ilmselt parim valik, võib ehk isegi tekitada tunde, et üks istekoht on reserveeritud just sulle. Soovituslik on end harjutada pigem Dario Argento või Sergio Martino loomingu paremikuga.


Lisa kommentaar

Email again: